Eesti vaktsiinipelgajad jagunevad vaadetelt kahte leeri
Koroonapandeemia tõi vaktsineerimise teemana Eestis tõsisemalt päevakorda ja paljude inimeste jaoks oli see esimene teadlik vaktsineerimisotsus. Nüüd osutab Eesti teadlase uuring, et vaktsiinide suhtes kõhklevad inimesed ei moodusta ühtset rühma. Esile kerkisid isehakanud asjatundjad ja tõeotsijad, kelle infovajadus on väga erinev.
Uuringust kirjutas uudisteportaalis Novaator ERR-i ajakirjanik Airika Harrik.
„Inimesed, kes on mingil põhjusel jätnud endal või oma lapsel mõne vaktsiini tegemata või seda edasi lükanud, ei ole homogeenne grupp. Neil pole ühesugune taust, mõtted, arvamused ja hoiakud, sealhulgas ka mitte vaktsineerimisse,“ ütleb Tartu Ülikooli doktorant ja kommunikatsiooniuuringute nooremteadur Kristina Seimann.
Senises tööelus on Seimann teinud pigem rakendusuuringuid ja aidanud korraldada terviseteemalisi teavituskampaaniaid. Rakendusuuringuid tehes sai talle enda sõnul selgeks, et keskmine Eesti inimene on vaktsiinide suhtes pigem skeptilise hoiakuga. „See ei tähenda, et ta oleks vaktsiinide vastane. Pigem on tal tunne, et ta peab väga palju kaaluma otsust, kas mingit kaitsesüsti teha või mitte,“ selgitab Seimann.
Nüüd valmis doktorandil q-meetodil uuring Eesti vaktsiinipelglikest inimestest, mille tulemusi tutvustas ta hiljutises konverentsiettekandes. Teda huvitas, millised inimesed jätavad mõne vaktsiini tegemata ja milline on nende infovajadus. Selleks palus ta 29 uuritaval sorteerida 56 vaktsineerimisega seotud levinud väidet ja oma valikut põhjendada. „Koorus välja, et sorteerimisel jagunesid osalenute tõekspidamised selgelt kahte rühma,“ märgib Seimann.
Asjatundja vs tõeotsija
Esimesele vastuste põhjal selgelt eristunud vaktsiinipelglike rühmale andis Kristina Seimann koondnime vaktsineerimisvastased asjatundjad (self-established anti-vaccination connoisseurs). „Nemad on selgelt välja kujunenud arvamusega, et vaktsiinid on kahjulikud ehk „ei kõikidele vaktsiinidele“,“ kirjeldab ta.
Asjatundjate rühma esindajad ei pruugi olla aktiivsed vaktsiinivastased, kes käivad miitingutel ja teisi agiteerivad. Küll aga on neil selgelt välja kujunenud vakstiinivastane veendumus. „Vaktsineerimine ja üldse terviseteemad on nende jaoks väga olulised. Nad on otsinud selle kohta infot erinevatest allikatest ja jõudnud kindlale veendumusele, et vaktsiinid on kahjulikud,“ märgib Seimann.
Esimesel vastajarühmal on tema sõnul omad väljakujunenud infokanalid, mida nad regulaarselt jälgivad ja nad ei arva, et objektiivset infot on raske leida. „Iga uus vaktsineerimisega seotud teema ei pane neid enam uut infot otsima ega täpsustama, vaid nad lähtuvad oma väljakujunenud veendumusest,“ seletab doktorant.
Teise rühma moodustavad nooremteaduri sõnul nn ambivalentsed tõeotsijad (ambivalent truth seekers). Viimaste arvamused muutuvad ajas palju ja erinevalt esimesest rühmast pole neil kindlaid veendumusi. „Nemad otsivad pidevalt tõde, kuidas teha vaktsiine nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik,“ kirjeldab Seimann.
Riiklik programm pole tõeotsijate jaoks etteantud standard, vaid terviseteadliku inimesena otsivad nad ise vaktsineerimises tasakaalukohta. „Iga uus vaktsineerimisega seotud teemapüstitus või vaktsineerimisotsus enda või lapse eest paneb tõeotsija uuesti avatult infot otsima ja nõu küsima,“ osutab doktorant.
Vaktsiinivastaste asjatundjate rühmal tekkis eriti alates koroonaajast lähikondsetega palju konflikte: nad tajusid, et nende veendumustesse suhtutakse halvustavalt. Tõeotsijatel selliseid konflikte ei tekkinud, kuid Seimanni sõnul suurenes oluliselt nende vajadus sisuka info järele ning neid ei veennud piisavalt plakatlikud ja üldsõnalised selgitused. Tõeotsijad ei pea end tema sõnul vaktsiinivastaseks. „Nagu ka üks vastanu ütles: "minu vastused on ilmselt sellised tavalise inimese vastused". Nad samastavad end tavapärase mõtlemisega,“ sedastab doktorant.
Nn asjatundjad enam uusi infoallikaid ei otsi ja on valmis pigem ise teistele nõu andma. Tõeotsijad seevastu vajavad uut infot ja nõuandeid enda sõnul väga. Neilgi on terviseteema vastu kõrgendatud huvi, ent nn tõeotsijate hinnangul on objektiivset teadmist leida raske. „Nad pelgavad infot küsida, sest pelgavad, et keegi lahterdab neid vaktsiinivastaseks või -skeptikuks või annab neile juba valmis hinnangu,“ sõnab Seimann. Nii võib juhtuda, et kõige julgemalt väljendab tõeotsija oma mõtteid näiteks sõbra või kolleegi seltskonnas, kes võib aga liigituda vaadetelt vaktsiinivastaseks asjatundjaks.
Kahel tüübil ilmnes teisigi olulisi erinevusi.
„Esimene rühm on suhteliselt meditsiinivaenulik ja neil on traditsioonilise meditsiiniga palju kehvi kogemusi. Seevastu tõeotsijad usaldavad arste ja neil on meditsiinisüsteemiga eelnev hea kogemus,“
Siin tuleb tema sõnul selgelt välja Eestile omane nähtus, et usaldatakse tuttavat arsti. Ühtlasi ei kaalu ühiskonna saadav kasu asjatundja jaoks üles vaktsiinidest tekkivat võimalikku kahju üksikisikule. Tõeotsija peab samas oluliseks ka teiste kaitsmist ja ühiskonna ühishuvi.
Teadlike otsuste põhi laotakse koolis
„Vaktsineerimiskommunikatsioonis ei kehti reegel „üks suurus sobib kõigile“,“ tõdeb Kristina Seimann uuringu tulemuste põhjal. Pigem tuleb tema sõnul selgeks teha, kes on need inimesed, kes vaktsineerimises kõhklevad ja mida nad täpselt teada tahavad.
Vaktsiinipelglikel inimestel on vaktsineerimise suhtes kõrgem riskitaju ja nad soovivad saada sisukat infot. „Paljud ütlesidki, et „mind ei veena plakat stiilis „Tee ära!“. Mul on kümme väga olulist küsimust ja ma tahaksin, et ekspert mulle vastaks“,“ sedastab doktorant. Ta lisab, et ainult reklaamikampaaniatega seda sihtrühma teadliku vakstineerimisotsuse tegemisel ei toeta.
Vaktsineerimisvastaste hoiakute tugevnemisele aitab Seimanni sõnul kaasa teema kiire polariseerumine. Seda omakorda soosib poolt-vastu kommunikatsiooni raamistamine nii meedias kui ka riiklikus ja ekspertide kommunikatsioonis. „Mida kiiremini me raamistame tõeotsija oma kahtlustega vakstineerimisvastaseks, seda vähem toetame tema informeeritud otsuse kujunemist,“ tõdeb Seimann.
Kommunikatsiooni kõrval on tema sõnul oluline tagada vaktsiinipelglikele sobivad nõustamisvõimalused. Kolmandaks soovitab ta tähelepanu pöörata inimeste vastupanuvõimele valeinfo ja terviseteemaliste otsustega toimetulekuks. „Nagu uuring näitas, ei vasta tõele müüt, et vaktsineerimata jätavad inimesed, kellel on madal haridustase,“ märgib doktorant. Pigem jääb praegu vajaka vaktsineerimisega seotud teemade käsitlusest üldhariduskooli programmis.
„Meie tervist puudutavad otsused on osa meie põhiseaduslikust enesemääramise õigusest ja riik eeldab, et täisealisena oleme selleks valmis. See eeldab ka n-ö põhja ladumist koolis, et uut infot ja kampaaniapõhist infot oma peas menetleda otsuse tegemisel. Meie asi on pigem kasvatada, kuidas seda vaba otsust teha,“ ütleb Seimann.
Nii võiks koolis olla tema hinnangul rohkem juttu inimese tervisest, sh viirustest, nende põhjustatud haigustest, vaktsiinidest ja haiguste ennetamisest. „See on teema inimeseks olemisest ja kodanikuna ühiskonnas toimimisest. Samuti, nagu näha, on vaktsineerimine lõppkokkuvõttes päris oluline otsus nii üksikisiku tervisele kui ka ühiskonnale väga mitmes plaanis laiemalt,“ tõdeb ta.
Kristina Seimann esines ettekandega „Kes jätavad vaktsineerimata? Eesti vaktsiinipelglike tüpoloogia“ TÜ ühiskonnateaduste instituudi teaduskonverentsil „Tead(m)uspõhine ühiskond?“ 4. oktoobril Tartus.
